Sildid:

!!!2016!!!

Sellel postitusel on 3 vastust
Kuigi aastavahetuseni on jäänud veel ööpäev, tõmban tänase postitusega aastale 2016 joone alla. Lihtsalt seetõttu, et ilmselt ei jagu mul enam sel aastal aega oma jõuluvaheajal kodus nokitsevate laste, tööde ja aastavahetuse ettevalmistuste kõrval siin kirjutamiseks. Aeg on teha kokkuvõtteid, vaadata üle õla, võtta kaasa parim ja unustada halvim, kui see vähegi võimalik on!
(loe edasi)
Minule on see lihtne, sest ma tõepoolest unustan kõikvõimalikud jamad ja ebameeldivused! Kui saan mõne tuttava või sõbraga kokku ja vestluse käigus meenutab keegi mingit jaburat, karvuturritamaajavat seika, siis ma võin oma mütsi ära süüa, et  ma kuulan seda, kui muinasjuttu! "Oli tõesti nii, ma ei usu?!" vastab siis tavaliselt hämmeldunult suud või silmi kätega kattev Madli. Just seepärast väldin ma nüüd oma negatiivsete tunnete, mõtete või kogetu jagamist. Üldiselt ongi need välja öeldud mingi hetke emotsiooni ael ja päev hiljem on need pühitud. Mul on aga tunne, et mul on ainukesena haugi mälu, sest teistel näib püsivat sellised asjad palju paremini meeles. Ma palun väga vabandust, mulle lähevad väga teiste mured ja probleemid südamesse, aga ma ei hoia ka neid seal igavesti, sest igavesi probleeme pole olemas! Ja elu avab iga päev uusi aknaid ja uksi, mis võib lahendada ühe ja teise ja kolmanda jama. 
Jälle on üks aasta möödas ja ma arvan, et kui ma sellele praegu tagasi vaatan ja õlgu kehitades ütlen, et see oli ilus, siis on kõik väga hästi! See oli tõesti ilus! Eestlasele omaselt, siis võiks öelda, et midagi halba küll ei olnud! :) 
Aga tegelikult.  Tegelikult täitus suurim soov, me saime oma kodu. Aasta esimesed kuud möödusid meil Rainiga õhtuti voodis lakke vaadates ja koos oma väljavalitud majast unistades. See oli päriselt ka, kõige pingelisem, aga samas kõige kokkuliitvavam ja romantilisem periood pulmade järel. Leida Põlvas maja, mis vastab sinu kriteeriumitele, on võimatu missioon. Aga see, et ma meie armsas kodus, siin ja praegu istun, tõestab, et elus on kõik võimalik! Võimatu võib muutuda võimalikuks! 
Lehitsedes oma märkmikku, annab see tõestust, et aasta on olnud nii produktiivne. Mul on olnud nii suur rõõm tutvuda nii paljude kaunite, armsate ja inspireerivate inimestega, kes on andnud mulle võimaluse end kasvatada fotograafina, dekoreerijana, kujundajana, kunstnikuna ja isegi kuulajana. Mul on olnud au seista fotograafi selja taga stilistina neljal korral, teha kümmekond stilistikaga fotosessiooni, neljale pruutpaarile pulmakutseid. Adelinemadeline kaardid on leidnud oma tee isade, emade, sõbrannade, vanaemade, pruutpaaride, tütarde, lastelaste ja õpetajate kätesse ja loodetavasti neid rõõmustanud ja liigutanud. Ilmselt suurim rahulolu oma tööst, ilmselt ka oma mahu tõttu, on saabunud aga 2016. aasta suvel toimunud kahest pulmast. Eriti Liisbeti ja Berti pulmast,  mil tundsingi end pruudi parema käena ja selle tunde võtan ma sellest aastast kindlasti kaasa! Ja ka uue sõbranna!
2016 tõi veel minuni 9 võimalust kaunistada peopaiku, sünnipäevi ja juubeleid.
 Ja ma ei saa jätta tähelepanuta, et valmis esimene Adelinemadeline prototüüpkleit emale ja tütrele, mis osutus vastu talve populaarsemaks, kui oleksin arvanud!
Mul jookseb silme eest läbi üks ja teine päev, teie kõigiga, kellega ma olen tänu oma tööle kokku saanud puutuda! Aitäh teile kõigile!  Vabandust, aga ma olen luba küsimata teist kõigist tüki kaasa võtnud ja need mitte ainult Adelinemadeline, vaid ka iseenda varasalve pakkinud! 
See aasta on mind rikastanud nii paljude uute  kogemustega ja lugudega! Eile õhtul lastele voodi kõrval neile unemusi andes, tabas mind Lennarti poolt valus nool otse südamesse. Nagu ikka vestleme nendega eine uinumist veel pikalt. Tavaliselt teemadel nagu "Miks kuud pole päeval näha?", "Kas Unemati on väiksem, kui Päkapikk?", "Mis on headus" jne. Viimasel ajal võtab vähemalt kümme minutit, kui me kordamööda ütleme, kui palju me üksteist armastame. Näiteks eile ütles Lennart, et ma armastan sind nii palju, nagu sul on juukseid peas! Mina ütlesin: "Ma armastan sind nii palju, nagu on universumis tähti". Lennart: "Vauuuuu, niii paljuu!! Aga mina armastan sind nii palju, nagu on meie kuusepuul okkaid!" Ja nii see kestab ja kestab....Aga siis Adeelele veel viimast musi ja kallit tehes, kostab teisest toast Lennarti hääl. "Kui me teises kodus elasime, siis emme, sul oli palju rohkem aega meiega mängida!"  Pisaraid peites ma palusin temalt vabandust ja lubasin end parandada.. See aasta on tõesti palju muutnud. Mul pole enam võimalik olla päris laste päralt, nagu aasta tagasi. Ja Lennart on muutunud analüüsivaks, palju, palju targemaks ja osavamaks sõnasepaks. Pärast mitut tundi poole ööni selle mõtte seedimist, leidsin endale lohutust, et see ju ongi tööinimese elu laste kõrvalt ja lastega. Võrreldes varasemaga, pean tunnistama endale, et tegelen muidugi nendega märksa vähem. Ma olen leidnud, et nüüd on nad mõlemad palju suuremad. Nad leiavad ideaalselt ühiseid mänge, me oleme neid suunanud looma ise oma fantaasiat kasutades mänge ja tegevusi, nad on osavad ja huvilised lauamängudes ja saavad meie kõrval istumiseta järjest kauem hakkama.
See kõlab nagu meeleheitlik väljavabandamine ja ma ei tea täpselt, palju teised emad oma lastega tegelevad, olen ma pärast pikka enese peedistamist ikkagi selle juures, et ma annan endast parima! Kindlasti pean Lennartiga selles osas vestluse ja püüan mõista, mis ta selle all täpsemalt mõtles ja katsun talle arusaadavalt selgitada, et see ongi minu töö, olla ühe jalaga kodus ja kohal ja sealsamas teise jalaga tööl. Mul on tunne, et tal pole aimugi, et kõik emad käivad tööl. See ei olegi nii roosiline, kui olin arvanud! 
Korraks eile tundsin, et sellest viimasest saigi mu selle aasta suurim läbikukkumine! Aga nagu eespool kirjutasin...ka see postitus valmib värskete üsna emotsioonide najal, nii et ärge päris kinni sellest haarake! Täna tuleb selle aasta viimane lõbus töösutsakas kaamera taga ja juba peale seda istun oma lemmikpaigas- Adeele toa vaibal,  lastega memoriini mängimas! 
(Ehk see teeb mu haugimälule ka head. Seni saan lastelt korralikult pähe!)
Oi, oi! Nii pikka postitust pole ammu olnud! Kes siiani on viitsinud lugeda- anna au!
Sel aastal alustas lasteaiateed ka Adeele. See läks nii valutult ja lõbusalt, et ma ainult südames sügaval võisin seda uskuda! Adeele on leidnud kohe enda järgi valatud õpetajad ja ma ei imesta üldse, et ta nii õnnelikuna sinna läheb ja sealt koju tuleb! Adeele aasta võit on kindlasti oma südamesõbranna, Isabeli leidmine oma rühmast!
Sel aastal täitus meie esimene abieluaasta! Siinkohal ma mõtlen, et mille pärast me küll nii kaua ootasime! Kui uhke oleks kõik need aastad lugeda abieluaastateks! Aga no tegelikult mulle sobib väga hästi, et meil on kaks korda aastas põhjust "meid" tähistada- pulma- ja esimese deiti aastapäeval! Aastasse on mahtunud hulk filmi- ja veiniõhtuid, lillekimpe, jalutuskäike( isegi, kui need on vaid käsikäes lasteaeda, on need erilised), andeks palumisi ja leppimisi ja oi, kui palju koos unistamist!
Nii palju hingepuudutavaid ja südant liigutavaid väiksemaid ja suuremaid hetki pere ja sõpradega. 2016 kinkis kolm ingellikku beebit! Minu õele Susanna, Katrele Rosanna, Marile Ruubeni ja veel Mariliisi uudis beebiootusest pani tordile kirsi! Miski ei tee rõõmsamaks, kuuldes oma parimate õnnest ja oma õnn ei ole kunagi alati lõplik, kui süda valutab kellegi teise pärast! 
Aga! On jäänud üks ööpäev! Kõlab retooriliselt, aga veel jõuad aastat muuta! 
Võib olla lubasid eelmisel aastavahetusel sel aastal alustada millegagi, siis alustagi täna ja saad uude aastatasse täidetud lubadusega minna! 
Ma soovin teile kõigile, et leiate hetke, et mõelda järele oma aastale ja teha kokkuvõtteid ja järeldusi. Miks mitte istuda sõprade või perekonnaga laua taga ja üksteisele oma aastat jutustada! Mulle küll meeldiks kuulata! :)

Sätendavat aastavahetust teile mu säravad!
Kirjutamiseni aastal 2017!!!!
                                                                                                                                         EELMINE
Eelmine
Jõulud.
Järgmine
Aasta uus!

3 vastust

Aitähh N! Sinu võrratule perele samuti aastavahetust, mis jääks oma ilu ja toredusega alatiseks meelde!!!
Egle, usu mind, rõõm oli mõlemapoolne! Aitähhh!
adelinemadeline, 30. detsember 2016
Mõnus lugeda. Kummardan tänase eest! Aitäh! Egle Lihtsa , 30. detsember 2016
Nii ilus jutt - nagu alati!
Mina olen piilunud ilmselt peaaegu igapäev siia ajast mil sa selle blogi avasid.
Jätka samas vaimus ja ilusat aasta lõppu sulle ja sinu armsale perele!! :)
N, 30. detsember 2016

Lisa kommentaar

Email again: