Mul jääb õigetest sõnadest väheks, et tänada teid piisavalt kõikide nende toetavate sõnade ja soovide eest, mida oleme neljapäevast alates kuulnud. Mu süda peksis päris kiiresti, kui siin meie uudist jagasin, kuid pärast seda, muutus see kõik palju reaalsemaks! Nüüd võin kõhtu  ja õnnetunnet peitmata suure uhkusega kevadele ja eesootavale viiele kuule vastu minna!
(loe edasi)
Väga raske on kuskilt alustada, nii palju tahaksin öelda ja elevus on sedavõrd suur, et proovin sellega kedagi mitte ära tüüdata!
Alates sellest ajast, mil Rainiga pere otsustasime luua, oli meil ühine soov, et kolmekümnendaks eluaastaks on meil kolm last. Ja ilmselt kõigile, kes meid natukene teavad, ei tulnud see erilise üllatusena.  Nii ennustas meile ka pendel, et esimene on poeg, teine tütar ja kolmas poeg. Selle teadmise ja tundmusega, et Adeelest saab me ainuke tütar, julgesin panna ka kodulehele just sellise nime. Kuid ma ei välistaks siiski tulevikus midagi! 
Olin alati mõelnud, et beebi sünniks on kevadkuud kõige ideaalsemad ja kui selleks ajaks planeeritu ei õnnestunud, siis nördimusega leidsime, et ju tuleb sel soovil minna lasta. 
Ühel veebruari hommikul, äratasid lapsed meid meie voodis. Lennart viskas end meie vahele selili ja teavitas tähendusrikkalt: "Vaadake, siia mahuks täpselt veel üks laps ju!".
Rain naeris, mina hangusin. Ma võtan alati selliseid asju märgina ja nii jäin ootama hetke, mil lapsed ja Rain on kodust läinud, lootes seni leida Lennarti sõnadele tõepõhja.
Samal õhtul, valentinipäeval, kui lapsed olid magama läinud, ootaski Raini magustoit kausis, mille põhjas oli...
Minu meelest pole ta kunagi midagi nii aeglaselt söönud, kui jäätist maasikatega sel korral. Ja mina piinlesin terve see lõputuna näiva aja, samal ajal toimuvat salaja filmides ja ükskõiksust teeseldes. Igatahes see üllatus ja ootamine tasus end täiega ära! Kui me siis õhtul seda videot koos üle vaatasime, kõlasime nagu Teele ja Arno "Kevadest" ja me saame praeguseni selle üle päris kõvasti naerda! 
Otsustasime laste eest uudist varjata, peaasjalikult nende lapsesuu pärast, kuid perekonnale oli meil tarvis kohe hõisata. Sel korral ei kavatsenud ma seda salgama hakata, sest jagatud rõõm on topelt rõõm! Pealegi hakkab kolmas rasedus varem välja paistma ja seda ma juba omade eest varjata ei saa! 
Viimaks lõppes esimene trimester, mis möödus peaasjalikult unevines ja juba elu häirivaks saanud väsimuses. Ka lõpuks ometi on möödas mu pidevalt karjuv näljatunne, mis lõppes iiveldushoogudega...ja uskuge, mingi õunake või smuutike ei teinud oma tööd iial nii hästi, kui üks või lausa mitu juustusaiakest! Kahju!
Kuigi meil oli pea igal päeval suur kiusatus lastele üllatust teatada, siis hoidsime seda nende jaoks möödunud neljapäevani. Oh oleks te vaid neid laste vaimustusest punnis nägusid näinud. Lennarti kommentaar tuli üsna kiirelt : "Emme, ma ju ütlesin sulle, et sul on beebi seal kõhus!"  - jah, kord nad seda väitsid tõesti! Lennart hakkas kohe vennast unistama ja Adeele õest. Tegime neljapäeva neile vabaks ja võtsime Tartusse ultrahelile kaasa. Andsime neile lootust, et ehk on ka sugu näha ja nii nad  autos arutlesid, et kui pildil on patsid peas, siis on tüdruk ja kui on kiilakas siis poiss. 
Lahkelt võeti meid neljakesi vastu ja hetkest, mil beebit ekraanil nägin, tegelesin ma põhiliselt pisarate pühkimisega. Kõik muutus lõpuks reaalsuseks! Beebi nägi välja juba nii beebi, Rain mu kõrval mu pead silitamas ja lapsed temal süles vaikselt suu lahti oma vennakese siputusi vaatamas. Jääb ainult selle kõige eest Jumalat tänada!
Ja nüüd, kui on teada, et laps sünnib septembris-oktoobris, tundub see kõige õigem aeg üldse- Lennart ja Adeele on peale suvepuhkust taas lasteaias ja mina saan päeval jäägitut tähelepanu temaga jagada!
Muidugi kaasneb kolme lapse puhul ka hulk hirme ja muresid. Näiteks ma tahan hoolitseda eriti selle eest, et Adeele ei hakkaks kannatama "keskmise lapse sündroomi käes". Ma ei tea miks, sest elust enesest mul näiteid võtta pole, kuid see asi jäi meelde mulle kunagi keskkoolis perekonnaõpetuse tunnist ja saadab mind tänini. Tänu Taevale, et ta on me pere ainus tütar, kes seeläbi saab nagunii ekstra tähelepanu ja nunnutamist! 
Oeh, mul ausalt pole õrna aimugi, kuidas me hakkama saame kolmega, aga ma tean, et saame! Eriti, kui vaatan Raini, kelle silmist ei paista grammigi kahtlust ega kõhklust! Jah, kui mul poleks teda, laste sünnihetkedest alates nii toetavat, igapäevaselt ja sajaprotsendiliselt pühendunud isa, siis küllap meil seda julgust polekski olnud. Ja mõistagi pakuvad meile Adeele ja Lennart erakordselt suurt kindlustunnet! Kui nemad poleks need, kes nad on, siis vaevalt, me oleks jaksanud ja julgenud isegi mõelda kolmanda beebi peale.
Oeh, kuidas ma tahaks juba tema nime siin öelda, sest nimetada teda "kolmandaks beebiks" veel järgnevad 5 kuud tundub nii ebaõiglane, aga nii see siiski siin jääb...

Aga just eile tundsin esimest korda selle kolmanda beebi liigutusi...ja ma poleks iial arvanud, et ka veel kolmanda rasedusega, on kõik need esimesed korrad vähemalt sama erilised, kui kõikidel eelnevatel kordadelgi!

Aitäh teile veelkord ilusate sõnade eest ja tahan teile öelda, et mullegi meeldivad beebiuudised! ;)
                                                                                                                                                                          EELMINE