Nagu minu puhul ikka, ei võta ma kunagi ühekski ettevõtmiseks liiga pikalt hoogu. Ma teen kõike enamasti siis, kui tuleb õige tunne. Ja just täna oli see hetk, mil haarasin garaažist värvipoti ja hakkasin keldrikorrust üle värvima.
(loe edasi)

Ma püüan nüüd sellest üle olla, aga olen viimased pool tundi enda peale viha kandnud, et suutsin "enne" pildi ära kustuta ja nüüdseks on peale suuri otsinguid kustunud ka lootust kuskilt oma arhiivist mõnd pilti leida.  Aga püüdke nüüd ette kujutada, et need seinad olid sügisese-vahtralehe-kollased. 
On nagu on, tegelikult ei liigu ma piltidega ukseesisest kaugemale nagunii, vähemalt seni, kuni keldrikorrusel peale seinte ka muud suudame ette võtta. 
Nagu tavaliselt, toimuvad sellised väikesed muutused Raini teadmata, nii et ootan pikisilmi õhtut, et näha, mis näoga ta selle ukse avab...või kas üldse vahet märkab!:)
Samal ajal meenus mul üks kasutult seisev pildiraam, mille mu kannatamatu hing tahtis kiirelt seina saada kohe, mil värv on kuivanud.
Paraku, ei leidunud mul kodus ühtki suurt valget paberitükki. Oli see laiskus või tuulise ilma taha pugemine, ei läinud ma ka poodi paberi järele ja leppisin ühe pruuni papitükiga. Keerutasin seda omal käes. Sellel olid peal mingid tobedad sooned, aga just tänu neile hakkas mu mõte tööle.

Värvisin valge seinavärviga papi valgeks.
Vaba käe ja pintsliga vedasin noole kujutised papile.
Puistasin paberi kullapuruga üle ja pühkisin õrnalt vana meigipintsliga puhtaks.
Siin elamises vaatab vastu nii palju nurki ja ruume, mis vajaksid meie maitse järele kohandamist. Viie kuu jooksul  siin maja elades, oleme aga  aru saanud ja rahu sõlminud, et kõike korraga ei jõua. Rain on see, kes mind pidevalt pilvedelt alla kutsub ja teeb selgeks, missugused tööd on prioriteetsed. Majas on nii palju kulukaid teemasid, mis mind ausalt öeldes täiesti külmaks jätavad ja millest ma kaasa ei oska ja ei tahagi rääkida, samas on ju mullegi oluline, et meil kõigil oleks kodus lihtsalt hea soe ja mugav olla.
Aga siiski...mul on niii palju tilu-lilu unistusi, nagu Rain ütleb.
Suure tuhinaga kakkusin alumiselt korruselt tapeedi maha ja ootan nüüd pikisilmi, et uus tapeet kohale jõuaks ja saaksin alustada selle noorenduskuuriga.
Kõige suurema vaeva olen näinud ma endaga, kui pidin sõlmima rahu ülemise korruse lastetubadega. Olgugi, et lapsed tunnevad seal end nii koduselt ja mõnusalt, sooviksin ma neile lastetubasid oma unistuste kollaazilt. Hetkel on Lennarti tuba läbikäidav ja tuleviku perspektiive vaadates tuleb tubade paigutust kindlasti muuta. See on aga nii aeganõudev, kulukas ja mahukas projekt, et oh millal see müstiline päev saab küll olema...
Seniks aga tuleb tegeleda nende seintega, millest jõud ja mõistus üle käivad!

Ilmateade lubab vihmast nädavahetust, see annab aga ideaalsed võimalused kodus nokitsemiseks!
Olge rõõmsad, terved ja säravad!

                     JÄRGMINE                                                                                                                                            EELMINE