Kui ma olin väike, olid jõulude ajal kaetud mu aknad vatiini, lumehelveste ja päkapikkudega. Milline segadus, mõtlen ma nüüd emana! Ma võisin ikka päris tüütu oma soovidega olla, aga ema ei pärssinud minu loomingulisust kunagi ja aitas selle oskuse arendamiseks alati kaasagi. Ja täna toon ma omale leiva lauale tänu oma loomingulistele külgedele ja see annab mulle vabaduse teha asju, mis teevad mind õnnelikumaks, kui miski muu!  Eile jagas ema meile õdedega tarkust: "...siin ütleb ka, et motoorika areneb 16nda eluaastani välja. Nii, et teil, mu kallid, on laste ees suur ülesanne-märgata...".

Praegu oma lastele mõeldes, ma arvan, et olen sellega päris hästi hakkama saanud. Ma ei tee takistusi, kui kahe-aastane Herman tahab kääridega lõigata või kartulinoaga kartuleid koorida, ega pole seda teinud ka eelmistega. Käelised tegevused pole nende jaoks kunagi rasked olnud ja Adeele on päris kindlasti minu mantlipärija, sest ta ainult maaliks, joonistaks, meisterdaks jne. Aga teatud asjades olen ma pidurdav. Ma lasen küll näiteks jõulukuuske ehtida, aga ehin selle siis oma käe ja maitse järgi üsna ruttu ümber. Ma lasen neil piparkooke kaunistada, aga teen kõigile hiljem oma korrektuurid.  Ma ei paranda kunagi oma käega nende meisterdusi või joonistusi, aga kõik, mis puudutab visuaali, milles ma pean ise viibima, sellesse ma paraku sekkun. Teisisõnu, ma lihtsalt surun siin peres kõigile oma maitset peale, aga ma ise nimetan seda sõbralikult maitsekujunduseks.
Vatiinist päkapikumaad ma aknalauale küll ei teinud, aga kriidimarkeriga joonistatud jõululinn aknaklaasil tuli päris jõuluhõnguline ja lapsed paistsid elevil. MItte, et akende pesemine oleks kuidagi vähem tülikas, kui aknalaudade koristamine, aga no siis on vähemalt stiimulit seda ikka teha! Adeele sai ka osa ja joonistas mõned aknaruudud ja ma loodan, et ma sain oma laste mälestustesse ikka mõned plusspunktid kirja.
Ja ka Lennarti aknal jõuluküla: