Tere hommikust kaunitarid! Sügislehed on langenud ja mattunud valge lumevaiba alla. Mitte, et mulle valge ei meeldiks, aga igatsen väga neid sügise pruune varjundeid. Ma ei karda värve, nad meeldivad mulle kõik, aga karamelline pruun on saatnud mind läbi aastate ja aastaaegade. 
Sain Kerstini käest märkuse, et mu vana nahkne vintage rahakott vajab vahetamist. Jaa, sul oli õigus! Sel oli lihtsalt armas sentimentaalne väärtus juures aga  ma läksin sinu öeldu peale uut rahakotti otsima. Kaltsukasse. Tulin välja oma uue hirvenahast armastusega, mis loodetavasti mu rahatähed nüüd kenasti kinni peab :)
Ka selle rippkardina, mis eraldab nüüd mu garderoobi koridorist leidsin second handist. 
Ja see on pruuun!!
Mu õde Aigi kostitab mind aeg ajalt oma enda küpsetatud leivaga ja annab mulle seeläbi võimaluse olla mugav ja seda ise mitte teha. Milline mõnus õhtune maius- soe värske leib, külma koduse värskelt pressitud õunamahlaga.
Sügise ja talve pinnalaotus.
Näete seda diivanit seal üleval? Sellisest analoogsest pruunist nahkdiivanist ma aina unistan ja unistan. Tal võiksid veel olla nööbid ja puidust jalad, mis veel rohkem harali hoiaksid. Unistan, kuidas ma seal diivanil, karvase pleedi all salaja koorepumati kompvekke söön. Ja kindlasti rõõmustaks mind mõneks ajaks ka see karamelline mantel ja muu kribu-krabu, mis kirjeldab nii hästi mu head ja vana pruunihullust. 
Uste lõppviimistlus ootab tegemist, kuid ma ei suutnud tol õhtul jätta meie kodu uue ukse ees poseerimata. Pole palju asju, mida me kodus koos läbirääkimata ette võtame, aga need uksed lasin Rainil oma peaga kujundada ja viimistleda. Ta sai sellega nii hästi hakkama!
Karamellist päeva!