Uskumatu, et jõuludeni on jäänud vaid loetud ööd! Kõikidesse detsmebrikuu päevadesse ja öödesse on mahtunud nii palju perekeskseid ja töiseid tunde, et aeg on kadunud võluväel! Et saaksin oma kaamera tühjaks teha ja pildiseeriatega pühade ajal jätkata, teen teile ühe siiruviirulise postituse!
Mu esimene jõulupostkaart saabus, aga nagu näha....on ruumi veel palju! :)
(loe edasi)
 Mu pinge kasvab, sest ma tunnen iseenda poolt survet, et lastel jääks jõuludest imeline mälestus! Kuna lund ei ole ja ilmselt ka ei tule, peab selle võrra veelgi rohkem pingutama! Olen sel aastal püüdnud vältida kingipoleemikat ja võtta rahulikult.
Leppisime Rainiga kokku, et meie pere kuuse alla ei ilmu meile endile midagi hinnalist. Kuna lapsed on juba nii suured, siis püüame seeläbi näidata, et meie tunneme rõõmu ka šokolaaditahvlist või kohvipakist. Kuna meie laste toad on uutest mänguasjadest üsna lagedad, siis kindlasti rõõmustavad nemad oma kinkide üle! Kellele siis ei meeldiks kingitusi saada, mulle endalegi ju meeldib! Aga me lapsed on nii väikesed, et ma tõepoolest soovin, et ka nende soovid oleksid väikesed!   Olen püüdnud lastele näidata ja selgitada, kui palju on maailmas lapsi, kellel pole isegi patja või värvipliiatsit. Me oleme Lennartit isegi valgustanud sõjakoledustega telekast, lihtsalt, et ta näeks, kui ilus ja turvaline meie elu siin on! Kõik on olemas! Aga see piiritu ihalus ajade järele on surmanud minu meelest selle õige jõulutunde, mida mäletan oma lapsepõlvest. Aga tegelikult meenub mulle praegu oma algklassi aegadest hetk, mil ma oma ema põlvedel nutsin, sest jõuluvana tõi mulle ja veel suuremale osale lastest (nüüd imeilusana tunduva) raamatu, aga ühele klassiõele temast endast suurema roosa mõmmi ja kellele barbi. See raamat oleks olnud väga tore...aga roosa hiigelmõmmi kõrval....ei! Tänapäeva maailm on veelgi karmim. Ei lähe enam kaua, kui me lapsed läbi närivad, et teistel on palju toredamad ja lõbusamad mänguasjad.  Ei, ei, nad pole vanakooli lapsed, neile pole võõras nutimaailm ja puldiga autosid pole ka probleem juhtida aga see ei kuulu kaugeltki igapäevasesse ellu. Aga kuni selle pöördelise päevani...võtan rahulikult! Ka kinkidega!
Nendest palju ägedam on hoopis see, et jõuluvana üldse tuleb! Lastel on jõulupeod läbi ja ma olen nii uhke, et mõlemad tulid oma toimetustega jõuluvana ees nii hästi toime!
Jõulupeoks valmis ka Adelinemadeline poiste vest.  Nii, et nüüd võivad ka väikeste poiste emad mulle oma tellimusi sisse andma hakata :)
Need pole just parimad pildid, mida oma kleitidest ja vestist avaldada tahaksin, aga siin on sees just see õige hetkeemotsioon Lennarti peojärgsest rahulolust ja pingelangusest!
Woop-woop! Liisul, (tavaliselt ütlen Liisil)mu kaunil, targal ja armsal õel oli suur sünnipäev ja pressisime ennast perega neile külla! Oli nii õdus õhtu, mis lisas jõulueelsesse aega seda õiget perega-koosolemise-tunnet! Mul on nii kahju, et mitmed jõuluõhtusöögid sõpradega on meil ühel või teisel põhjusel (peamiselt laste haiguste tõttu) ära langenud aga kindlasti teeme selle järele!

Tähistasime tordiga Adeele nimepäeva! Oi, kuidas tema nimi talle sobib! Me tahtsime, et neil oleks võimalikult lihtsad nimed, et elus ei tuleks seda seletada. Adeele nimi oli otsustatud esimesel sekundil, kui see välja sai öeldud! Ometi küsitakse pidevalt, kas Adeele kirjutatakse ühe a-ga või kahega. Nüüd ütleme, et hoopis kolmega!:)
Õnneks annab mu töö mulle võimaluse saada mistahes pühadel aina suuremat püdademeeleolu. Detsembri alguses valmisid Varbuse Muusikamõisasse jõuludekoratsioonid, soovijateni on jõudnud ka mõned kinkekaardid  või muud kujundustööd kingituseks. Emotsioon loeb!
Kui soovid jõuluvana kotti pista ajakirja tellimuse, siis ilmselgelt on prinditud tellimus natuke lahjavõitu. Selleks puhuks valmis Eesti Naise "kinkekaart".
Heade mõtetega tahvel armsale inimesele või hoopis mehine advendikalender.

Mõnusat jõuluootust ja ehedaid emotsioone!
Madli

                                                                                                     EELMINE