Mõni aeg tagasi hoiatasin teid, et avan teile ukse oma õnneprojekti. See pole mul tegelikult otsene eesmärk omaette, aga samas võiks ka olla?! Kindlasti alustan uuel aastal entusiastlikumalt, aga praegu sellest, milleni olen ma praegu jõudnud....
Ma olen väga õnnelik inimene. Vähemalt mulle meeldib endast nii mõelda. Ma oskan iga päev tänulik olla kõige üle, mis ja kes mul on olemas ja saan aru, et kõik on suurepärane. Isegi praegu seda kirjutades, ma mõtlen, et no tõesti, ma ajan ikka pilli lõhki. Ja see viimane mõte on mul tõesti üks suurimaid hirme elus!
Aga miks on mulle siis vaja veel mingit õnneprojekti, kui mul on justkui niigi kõik hästi?! Lihtsalt vahel on nii, et tühi- tähi ei lase seda päris õnne lõpuni nautida. Olgu selleks mõned kuhjunud kohustused, mis vaikselt hingepiinu valmistavad või oma nõrgad kohad erinevates eluvaldkondades! Ja see pole see tunne, et näed inimene pole kunagi millegiga rahul. Ma olen rahul kõigega, mis mul on! Aga, kui on asju, millega saan oma elu kvaliteetsemaks muuta ja oma enda jõul, siis tuleb seda teha!

Ma olen iseenda kõige suurem sõber aga samas ka kritiseerija ja pole asja, mida ma endale ei tunnistaks. Ma ei räägi praegu kaalunumbrist või riietusest, kuigi ka sellel on oma kandev roll õnnelik olemises! Mulle meeldib ennast analüüsida ja mul on nii palju unistusi, milline ma tahaksin olla. Või siis pigem- kellena ma tahaksin end tunda! 
Ma olen arvanud, et vanemaks saades, muutun iseenesest aina paremaks, targemaks, julgemaks, sihikindlamaks, enesekindlamaks vms. Aga tegelikult peab endaga ise tohutult tööd tegema. Otsustasin ületada end oma raskustes või vähemalt sellega algust teha.

Näiteks paluda rohkem abi! Mul oli peas suur roosa unistus, et kui me kodu ostsime, siis  kutsun sõbrannad appi koristama. Peseme roosade kummikinnastega muusika ja šampuse saatel aknaid. Aga, kui aeg oli käes ja nad end lausa jõuga appi pakkusid, siis ma ütlesin ikkagi viisakalt laveerides ära. Ja oi, kui palju kordi on olnud analoogseid situatsioone mul ema või Aigi ja Liisiga. Isegi Rainiga. See on asi, millega olen hakanud tööd tegema! Varasemalt ei palunud ma kedagi isegi lapsi hoidma! Sest nad on ju meie lapsed ja peame ise vaatama, kas ja kuidas nendega kuskil käia või hakkama saada! 
Naerata!
Ma pean tunnistama, et olen pidanud kummalisteks inimesi, kes totra muigega ringi käivad. Aga oma erilisel moel, see päriselt töötab! Kui ma kasvõi praegu seda siin kirjutades omaette naeratan, paneb see mind veelgi enam tahtma olla rõõmsam ja viisakam inimene. Kas ebaviisakale teenindajale vastata samaga või naeratada- igatahes naeratada! Ja, kui abikaasa tuleb peale pikka tööpäeva koju, siis mul ei ole sugugi raske teda sooja naeratusega vastu võtta. See annab tervele õhtule uue jume!

Tüütud kohustused jäävad alati hingele kripeldama, tekitavad süütunnet ja neid võib aina edasi lükatagi. Aga otsustasin neid ükshaaval lahendama hakata. Alates mõnest telefonikõnest lõpetades 2 aasta jao laste piltide ilmutamiseni.. Oeh! See nimekiri on pikk, pikk, pikk! Ja muidugi on omaette katsumus ära teha iga päev, midagi ebamugavat, ebameeldivat. Tulla oma mugavustsoonist välja! 
"Õnneprojekti" raamatus oli mulle üks lemmiksoovitus. Käitu energilisemalt!
See lahendab juba nii palju! Lihtsalt võtta end kokku ja tulla mõistusele keset laisklemist ja hüpata püsti, et hakata tegudele! Kui raske see saab olla?!
Siinkohal mainin ära ka selle, et ma võtan kohe asja üles ja viin omale kohale! Olgugi, et nõuame lastelt korda, on ikka asju, millest muidu ehk 10 korda üle kõndisime, enne, kui keegi taipas selle üles võtta. Mulle aitas! Vot just sellised väikesed asjad on need, mis õnnetunnet närima võivad hakata. Aga ei tohiks ju! Või võtame näiteks pesemata nõud. Need ei saa pestud, kui ma lihtsalt nende poole seljaga istun! Kui lapsed mind oma tuppa kutsuvad, siis vaatan enne minemist üle, kas ma saan sinna midagi omale kohale tagasi viia ja kui tagasi tulen, siis viskan pilgu toale, kas midagi on vaja sealt tagasi tuua. Olgu selleks kasvõi veeklaas, mõni raamat või sokk. Väga lihtne meetod, justkui möödaminnes, aga kodu püsib uskumatult korras viimasel ajal! 
Ära raiska aga ära koonerda!
Ilmselt on varasemast kõigile selge, et minu suurem osa rahast läheb taaskasutuskauplustesse. Aga just seal on nii kerge kaotada pea, sest näiteks 1 euro pole ju teab, mis suur kulutus. Aga 1+5+10+2 juba on ja nii on leidnud nii mõnigi kasutu asi oma nurga me keldris. Nüüd otsustasin iga kord panna vähemalt ühe asja riiulile tagasi, sest ma sain ilma selleta ju enne ka hakkama ja mul pole seda päriselt vaja! Ja kindlasti kõnnin ma nüüd ka toidupoes heade pakkumiste letist mööda, et sööstoste vältida.
Samas olen seda meelt, et koonerdada ei tohi. Raha peab maailmas ringi käima, mitte seisma sukasääres. Ja ka rahaliselt raskel ajal tuleb teha just üks väljaminek, kasvõi perega restorani lõunatama minna või mehele kingitus teha! Ja kindlasti ei peaks unustama ennast!

Ole selline, kellena sa oma tütreid näha sooviksid! See on kõige mõtlemapanevam, jõulisem ja inspireerivam lubadus iseendale üldse! See on just see, mille pärast tasub pingutada ja endaga vaeva näha ja mitte lihtsalt loota õnnele, et õnn on õuel.

Aga raamatust veel mõned kõnetavad käsud, lubadused, soovid, või kuidas iganes neid nimetada. 
Tee asju.
Räägi võõrastega.
Hoia ühendust.
Levita rõõmu.
Tee vigu.
Täna inimest- nii tavapäraste, kui eriliste asjade eest!
Ime kõik endasse.
Ka see läheb mööda.
Ära võta asju isiklikult.
Reageeri olukorrale.
Võta end kokku!
Abi on igal pool.
Ole totter. Ole kergemeelne.
Anna piiritult, anna ootusteta.
Mängi nende kaartidega, mis sulle on jagatud.
Ole rahusadam.

Oh neid uusi harjumusi, kombeid ja asju, mille poole püüelda on palju! 
Huvitav, kui õnnelik ma siis olen, kui ma enda kõikidest puudustest jagu saan?!
Hmm....ma ei saa seda iial teada! :)