Nüüd, kus unetus on unustatud mure ja energia pulbitseb sees, hakkavad kõik mööduvad päevad ja tunnid  aina kibemagusamaks muutuma. Ühtaegu suurt elevust pakub mõte juba sellest, kuidas me meie väikest pesamuna juba koju saaksime tuua, kuid teisipidi on lapseootus nii nauditav periood elus, et pisut kahju on, et see aeg läbi on saamas.
(loe edasi)
Nii hea on olla beebiootuses. See annab õigustuse kõike unustada, vabandab melanhoolsust ja pisaraid, aga ka tujusid. Kõige toredam asi on, et isegi lapsed õpiva ära, et tasub emme asemel hoopis issit rohkem paluda ja kiusata, sest emme las puhkab! Ja kui emme tahab päeval laste magusa ära süüa, siis rasedus seletab kõik. 
Minu kõige raskemad rasedushetked jäid algusnädalatesse, mil mind vaevas tohutu väsimus ja uni ja siis umbes 33. nädala kandis, kus ma olin nagu öökull. Magasin siis ilmselt umbes 4 tundi ööpäevas ja telekast said ära vaadatud ridamööda seriaale ja filme. Keset ööd käisin õues õhku ahmimas ja iseendaga rääkimas. No ja siis kõigele lisaks veel kõrvetised ja rahutud jalad. Vot sealtmaalt mõned nädalad kestis tunne, et nüüd tahaks oma keha ja mõistust tagasi ja tõsimeeli tundsin, et rasedus ahistab mind. Hakkasin jalgadele määrima magneesiumiõli. Oli see juhus või mitte, pean seda tõeliseks imerohuks- hakkasin kohe magama nagu beebi ja kadusid ka rahutud jalad.
Igatahes viimased kolm nädalat naudin ma rasedust rohkem, kui senini üldse. Ma ei tea, mis jutud need vaevalistest ja venivatest viimastest nädalatest on. Venivad need vist rohkem teiste jaoks ja peab tunnistama, et repliigid "sa ikka veered" ja "noh, ikka veel rase", panevad mind küll tundma end igavese rasedana ja kodus vaikselt valusi ootama jääma. Olgugi, et mu kaalunumber ei taha väljakirjutamist, on mul tõeliselt kerge ja hea olla, kui välja arvata palavus. See on samas ka nii hirmutav, sest kui lõpp paistaks, siis ei tohiks ju niiii hea olla?!
Väsinud olen ma hoopis kodu pidevast korrashoiust. Igal hommikul ja õhtul käin paaniliselt elamise üle, vaatan et pesukorv oleks alati tühi, riided triigitud, nõud pestud, söögid valmis, lastele lasteaiariided ja haiglasse beebivaatamisriided valmis, voodipesud sätitud jne jne. Ühesõnaga, meil valitseb kodus pidev ja ärev "päev enne homset" olukord. 
Eks mul on kamaluga hirme, mis kõik mind uue elukorralduse ja kolme lapsega ees võib oodata. 
Rain on muidugi eriline entusiast, kes vastas viimati mulle selle jutu peale,  "No kui meie ei saa hakkama, kes siis veel saab?!" Mina vist nii ekstaatiline pole. Kuigi Lennarti ja Adeele jaoks ei tohiks olla tähelepanu jagamine ja jagumine probleemiks, tunnen ikka muret, kuidas hoolitseda selle eest, et nad armukadedust või tõrjutust tundma ei peaks. Mõtlen, kuidas korraldada lasteaeda viimist- toomist, Lennarti trenne jne. Kuidas jagada ennast Raini ja lastega ja kuidas hoida end füüsiliselt ja vaimselt korras, et kõik Jumala eest üle pea ei kasvaks! Ma kardan neid eesootavaid pimedaid ja pikki päevi, kuid usun, et meie väike poja täidab need päikese ja rõõmuga!
Olgugi, et ma ootan seda imelist päeva pikisilmi, ei hakka ma maha salgama, et nii suurt hirmu sünnituse ees, pole ma varem tundnud. Lennartiga läksin ma teadmatuses, õppisin ja kogesin ja arvasin Adeelet sünnitama minnes end palju targem olevat. Sain aru, et iga sünnitus on isemoodi. Nii, et mul on hulk teadmisi ja teadmatust ja see kokku ongi kõige heidutavam.  Pean oma hirmu taltsutama, sest räägin ka beebile pidevalt, et ta ei pea kartma, sest koos saame hakkama ja ta on nii oodatud ja kaitstud!

Küsisime lastelt, mis oli selle suve kõige toredam asi ja justkui ühest suust tuli neilt "telkimine!!!". Siinkohal siis väike pildimeenutus telkimisest kohutavalt suures tuules. See oli minu jaoks tõeliselt ekstreemne, sest mu rasedamõistus suutis fantaseerida öö läbi, kuidas mõni puu murdub telgi peale. Taskulambi valguses lastele tuulega võidu raamatuid lugeda, kaarte mängida ja samal ajal küpsisepuru voodipesu vahele ajada.  Senini kõige toredam telkimine. Viimast korda neljakesi! Edaspidi on suuremat telki vaja :)
 JÄRGMINE                                                                                                                                                                  EELMINE