Kui Adeele sündis, siis tõin enda kasvatusmetoodikasse Montessoori. Kindlasti ei kodeerinud ma ennast sellele täiesti ümber, aga minu jaoks tähendab see seda, et ma hakkasin lastele nende esimestel eluaastatel rohkem vabadust andma. Mitte päris nii, et nad võiks teha mida tahavad, aga ma lihtsalt ei aidanud enam neid ja lasen neil avastada. Ma kindlasti ei õhuta ettevaatamatusele, aga ma lihtsalt olen seda tüüpi ema, kes arvab oma lapsi tundvat ja ma usaldan nende võimeid. 

Ma pole kunagi lukustanud ühtki sahtlit, piiranud lapsi võredega ega tõstnud nipsasju või lillepotte kõrgele. Mis ei tähenda muidugi, et keegi neist poleks saanud sahtli või kapiuksega koksu vastu pead, rääkimata kildudest ja mullahunnikutest põrandal ja lapse suus. Nii pea, kui laps ilmutab huvi riiete vastu, lasen tal ise lõputult riidesse panna. Just meenub sellega, kuidas Herman täna tükk aega Raini musti töökindaid kätte ja käest ära sättis. Ja edasi liiguvad mu mõtted pudrusele lauaalusele, mispärast tasub alati ette helistada, kui te külla plaanite tulla. Ma lasen alati, alati, Hermanil ise süüa. Sest hiljem 2-3 minutit  koristamist, pole võrreldav 20-30 minutiga, mis lubab kasvõi omaenda lõunat samal ajal nautida (uskuge, hoolimata vaatepildist, ma suudan seda teha!). Paljud ei suuda vaadata, kuidas ma köögis toimetan, laps samal ajal köögikapil. Aga ma tean, et ta saab aru, et seal on kõrge ja see pole koht siblimiseks. Ei taha liiga julgeks ka minna, aga senimaani pole trepp meile pahandusi toonud. Herman avastas trepi üsna varakult ja me ei takistanud tal seal oma võimeid proovile panna. Kuigi ta oskab sealt ka pepu ees alla tulla, peab ta vist nõks kindlamaks hõigata "All-ll-lla!". Vahel on pidanud mõnigi meie külaline hinge kinni hoidma, kui näevad, et Adeele või Lennart ta hoopis ise alla toovad...aga sellised me siin oleme. 
Kui uus alustav ettevõte Voton minuga ühendust võttis, sain esimest korda elus kuulda pikleri kolmnurgast. Oma laste õnnetuseks ma pole seda tüüpi ema, kes uuriks ja ostaks neile koju põnevaid asju. Õnneks on meil alati toredad sünnipäevakülalised või mõni koostööpartner, nagu sel korral Voton. Pikleri kolmnurk on tegelikult väga pika ajalooga ronipuu, aga tundsin kohe kahetsust, et ma polnud sellest kunagi kuulnud ja et mul seda juba 5-6 aastat tagasi polnud, kui Lennart väga väike oli.
Talvisel ajal, kui väikelastel on kohmaka kombekaga keeruline õue mängualadel oma enesekontrolli ja motoorikat arendada, on see tubaseks kasutuseks ideaalne mänguvahend. Minu meelest on see parim vahend väikesele lapsele õppida usaldama oma reflekse.
Montessoori pedagoogika põhimõtete järgi peab vanem hoiduma kiusatusest lapse liikumisvõimele kaasa aidata. Füüsiline areng on see, millega laps peaks täiesti ise hakkama saama ja neile on vaja anda võimalus seda ise teha. Liikuma õppimine on väga tundlik periood lapse elus ning väga tähtis isiksuse arengu seisukohast. Vanem saab last aidata sellega, et tunnistab tema liikumispüüdlusi tööna. 
  Allikas:Lambrine.wordpress.com
Herman oli pikleril ronides juba nagu väike alpinist, kes iga kord tippu saavutades ümbritsevat uhke ja tähtsa pilguga saatis. Minu üllatuseks leidsid ka Adeele ja Lennart sellega tegevust ja nende loovus muutis kolmnurga hetkega laevaks, klaveriks, onniks ja edasi kadus mu järg...

Kui Sul tekkis mõte uurida Pikleri kohta lähemalt, siis SIIN on nende leht.
Seekord ei ole mul jagada sooduskoodi, kuid soovitan julgelt kasutada nende jõulueelset soodustust koos tasuta transpordiga. Kui Sinu on laps veel väike, siis on see investeering aastateks ja imeilus kingitus jõuludeks.